Intellektuaalne omand
Intellektuaalne omand ehk intellektuaalomand (intellectual property) on õigused inimese loometöö tulemustele. Rahvusvahelistes dokumentides ja praktikas kasutatakse tihti ka väljendit “intellektuaalse omandi õigused” (intellectual property rights).
Intellektuaalomandi ametlik määratlus on antud Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) asutamise konventsiooni artiklis 2 (viii) (Definitsioonid).
WIPO asutamise konventsioon sõlmiti Stockholmis 14.07.1967. Konventsioon jõustus 26.04.1970 ja sellepärast tähistataksegi igal aastal just sellel päeval maailma intellektuaalse omandi päeva.
Konventsiooni artikkel (viii) (Definitsioonid) sätestab:
“intellektuaalne omand” sisaldab õigusi seoses:
• kirjandus-, kunsti- ja teadusteostega,
• esitajate poolt teoste ettekannetega, fonogrammidega, raadio- ja televisioonisaadetega,
• leiutistega kõigis inimtegevuse valdkondades,
• teaduslike avastistega,
• tööstusdisainilahendustega,
• kaubamärkidega, teenindusmärkidega ja kaubanduslike nimede ning tähistega,
• kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu,
ja kõiki teisi õigusi, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti valdkondades.
WIPO konventsiooniga on ühinenud 183 riiki, sealhulgas Eesti Vabariik 1994. aastal.
Intellektuaalsel omandil on kolm liiki:
1) autoriõigus,
2) autoriõigusega kaasnevad õigused ehk naaberõigused,
3) nn tööstusomand.
Igal intellektuaalse omandi liigil on iseseisev tähendus.
Autoriõigus
Sõnal “autoriõigus” on kaks tähendust. Autoriõigus on:
1) iseseisev normistik Eesti õigussüsteemis, millega kaitstakse kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid. Tähtsaimaks seaduseks on autoriõiguse seadus;
2) kirjandus-, kunsti- ja teadusteose autorile kuuluvate isiklike ja varaliste õiguste kogum.
Kuigi eestikeelse sõna “autoriõigus” otsene tõlge inglise keelde oleks author’s right, kasutatakse ametlikes ja mitteametlikes tõlketekstides inglisekeelset vastet copyright. Ka teistest keeltest tõlgitakse droit d’auteur, Urheberrecht, diritto di autore, upphovsrätt, tekijänoikeus, avtorskoje pravo jms inglise keelde kui copyright. See on ajalooline traditsioon.
Maailma esimene autoriõiguse seadus võeti vastu Inglismaal 1709. aastal ja see käsitles trükitud kirjandusteoste kaitset. 1735. aastal kasutuselevõetud termin copyright tähendaski algul vaid õigust teha teosest koopiaid (right to copy). Hiljem lisandusid ka teised õigused, näiteks õigus teost avalikult esitada, õigus teost raadio teel edastada jt. Inglismaal tekkinud ja sealt USA-sse ja teistesse sama õigussüsteemiga (nn Common Law) maadesse levinud uus õigus oli tegelikult oma olemuselt ettevõtja õigus.
Prantsusmaalt sai 18. sajandi lõpus alguse Mandri-Euroopale iseloomulik autoriõigus. See oli üles ehitatud teose autorist lähtudes, mida tõendab ka kasutatav termin droit d’auteur – autoriõigus.
Eesti kehtis kuni 1940. aastani Venemaa 1911. a. autoriõiguse seadus. Edasi kehtisid Nõukogude Liidu ja Eesti NSV õigusaktid, sealhulgas 1964. a. tsiviilkoodeksi IV osa “Autoriõigus”. Eesti Vabariigi esimene päris oma autoriõiguse seadus võeti vastu 1992. a.
Autoriõigusega kaitstakse kirjandus-, kunsti-, muusika- ja teadusteoseid. Autoriõigusliku kaitse saab teos, mis vastab teose tunnustele. Teos saab kaitse selle loomise momendist automaatselt; mingit teose registreerimist, deponeerimist, teostele kaitsetähiste vms lisamist ei nõuta.
Autoriõigusega kaasnevad õigused ehk naaberõigused (related rights või neighbouring rights) kuuluvad teose esitajale, fonogrammitootjale ja raadio ning teleorganisatsioonile. Mõned sellised iseseisvad õigused võivad kuuluda ka andmebaasi tegijale, filmi esmasalvestise tootjale jt. Ka need õigused tekivad automaatselt. Nendele iseseisvatele õigustele on pühendatud autoriõiguse seaduse 8. peatükk. Euroopa Liidu direktiividest tulid Eesti õigusesse uued õigused, näiteks andmebaasi tegija, filmi esmasalvestise tootja jt õigused).
Tööstusomand (industrial property) on üldmõiste, mis tähistab õigusi kauba- ja teenindusmärkidele, patentsetele leiutistele, kasulikele mudelitele (üks liik leiutisi), tööstusdisainilahendustele, geograafiliste tähiste kasutamisele, mikrolülituste topoloogiale, uutele taimesortidele jne. Kõigi nende tööstusomandi objektide suhtes kehtivad eraldi seadused. Ka kaitse kõlvatu konkurentsi vastu kantakse ajaloolise traditsiooni alusel tööstusomandi alla.
Tööstusomandit eristab autoriõigusest ja autoriõigusega kaasnevatest õigustest see, et need õigused ei teki automaatselt, vaid nende omandamiseks tuleb läbida rida protseduure Patendiametis. Näiteks tuleb esitada vastav taotlus, viiakse läbi ekspertiis (osade tööstusomandi objektide puhul), antakse välja kaitsedokument (patent, tunnistus), kantakse tööstusomandi objekt ja õiguste omaja riiklikku registrisse ja avaldatakse Patendiameti ametlikus väljaandes.
Sordikaitse aluseks on Rahvusvaheline uute taimesortide kaitse konventsioon ja Uute Taimesortide Kaitse Liit (http://www.upov.int), millega Eesti on liitunud. Õigusaktide, taotlemise, avaliku teenuse ja registri info Eesti sordikaitse kohta, samuti Ühenduse Sordikaitse lingid leiab siit.
Tsiteeritud ja refereeritud raamatust H. Pisuke, Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 13-18.
Allikas: autor.ee