Õigusabi.ee

Tsiviilõigus

Tsiviilõiguse üldpõhimõtted

Tsiviilõigus keskendub eraõiguse põhimõtetele ja hõlmab erinevaid seadusi ja tavasid, mis reguleerivad isikute vahelisi suhteid. Alljärgnevalt käsitletakse tsiviilõiguse mõistet ja olemust, allikaid ning süsteemi ja harusid.

Tsiviilõiguse mõiste ja olemus

Tsiviilõigus on eraõiguse põhiosa, mis hõlmab õigusnormide kogumit, mida rakendatakse isikutevaheliste suhete reguleerimiseks. See võib tähendada nii kontinentaaleuroopa ehk germaani-romaani õigussüsteemi kui ka eri õiguslikke institutsioone ja põhimõtteid.

Tsiviilõigus määrab kindlaks, kuidas isikud peaksid juriidiliselt käituma ja millised on nende õigused ja kohustused. Tsiviilõigus on siduv ning selle rikkumine võib tuua kaasa juriidilisi tagajärgi.

Tsiviilõiguse allikad

Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Seadusandlikud aktid määravad kindlaks tsiviilõigusnormid ja üldpõhimõtted. Seadust kasutatakse, kui on vaja lahendada juriidilisi vaidlusi või määratleda õigusi ja kohustusi.

Tavad tekivad käitumisviiside pikemaajalisest rakendamisest. Kui käibes osalevad isikud peavad teatud käitumisviise õiguslikult siduvaks, muutuvad need õigusnormideks. Siiski ei saa tavad seadust muuta.

Tsiviilõiguse süsteem ja harud

Tsiviilõigus jaguneb erinevateks harudeks, mis reguleerivad isikute vahelisi suhteid spetsiifilistes valdkondades. Perekonnaõigus, pärimisõigus, võlaõigus ja asjaõigus on mõned tsiviilõiguse harud. Iga haru hõlmab spetsiifilisi põhimõtteid ja norme, mis reguleerivad vastava valdkonna õigussuhteid.

Tsiviilõigusena käsitletakse ka era- ja avaliku õiguse erinevust. Eraõigus keskendub isikute vahelistele suhetele, samas kui avalik õigus tegeleb riigi ja üksikisikute vaheliste suhetega. See jaotus aitab määratleda, millised õigusnormid ja -põhimõtted kehtivad eri olukordades.

Isikud tsiviilõiguses

Tsiviilõigus käsitleb erinevaid isikuid, kelle õigusi ja kohustusi määratlevad õigussätted. Need isikud jagunevad füüsilisteks ja juriidilisteks isikuteks, millel on erinevad õiguslikud omadused ja teovõime.

Füüsilised isikud

Füüsilised isikud on üksikisikud, kellel on sündimisest alates õigus- ja teovõime. See tähendab, et neil on õigus omada varalisi õigusi ja kohustusi, teha tehinguid ning olla tsiviilõiguslikes suhetes. Teovõime on seotud isiku vanusega; alaealistel on piiratud teovõime, samas kui täisealistel on täisteovõime. Füüsiliste isikute puhul on oluline nende elukoht, mis mõjutab nende suhtes kohaldatavaid õigusnorme.

Juriidilised isikud

Juriidilised isikud on seaduse alusel loodud organisatsioonid, mis võivad omada õigusi ja kohustusi ning tegutseda juriidilistes suhetes. Näiteks ettevõtted, mittetulundusühingud ja riigiinstitutsioonid. Juriidiliste isikute asukoht määrab, milliseid õigusakte neile kohaldatakse. Neil on esindajad, kes teevad tehinguid ja võtavad kohustusi organisatsiooni nimel. Juriidiliste isikute asutamine, tegevus ja lõpetamine on reguleeritud erinevate seadustega, nagu äriseadustik ja mittetulundusühingute seadus.

Isikute õigusvõime

Õigusvõime tähendab isiku võimet omada tsiviilõigusi ja -kohustusi. Füüsilised isikud omandavad õigusvõime sünniga, juriidilised isikud aga registreerimisega. Õigusvõime lõpeb füüsiliste isikute puhul surmaga ja juriidiliste isikute puhul likvideerimisega. Õigusvõimet piiravad teatud juhtudel seadused, näiteks alaealiste või puudega isikute puhul, kellele on vajalik määrata eestkoste.

Esindusõigus

Esindusõigus annab ühel isikul õiguse tegutseda teise isiku nimel. Esindus võib olla otsene või kaudne. Otsest esindust kasutatakse juriidiliste isikute puhul, kus juhataja või volitatud esindaja teeb tehinguid organisatsiooni nimel. Füüsiliste isikute puhul võib esindusõigus tuleneda volikirjast, hooldusõiguse määramisest või kohtu otsusest. Esindusõiguse kaudu saab tagada, et isiku õigused ja kohustused on kaitstud ka siis, kui ta ei saa isiklikult osaleda tehingutes või muudes juriidilistes tegevustes.

Asjaõigus

Asjaõigus käsitleb asjade omandi ja piiratud õiguste küsimusi ning nende õiguste teket ja lõppemist. See aitab mõista, kuidas inimesed saavad, kasutavad ja kaitsevad õigusi asjade üle.

Asjade õiguslik staatus

Asjade õiguslik staatus määratleb, millised asjad saavad olla õiguste objektiks. Eestis jagatakse asjad näiteks vallasasjadeks ja kinnisasjadeks. Vallasasjad on liikuvad, nagu autod ja mööbel, samas kui kinnisasjad on kinnistud ja maad.

Oluline on teada, kas asi on tsiviilkäibes vaba või piiratud. Mõned asjad, nagu relvad, on piiratud tsiviilkäibega ja nende omanikuks saamine vajab eriluba. Õiguslik staatus mõjutab ka asja omandamise ja loovutamise tingimusi.

Omandiõigus

Omandiõigus on kõige laiem asjaõigus ja annab omanikule õiguse kasutada, vallata ja käsutada asja vabalt, kui see ei riku seadust ega kolmanda isiku õigusi. Omandiõigus tekib tavaliselt ostu-müügitehingu või pärimise kaudu.

Omandiõigust saab üle anda lepinguga või pärandades. Omandiõiguse üleandmine peab olema seaduslik ja õiguspärane. Eestis tuleb kinnisasja omandiõiguse üleandmine notariaalselt kinnitada ja kanda kinnistusraamatusse.

Piiratud asjaõigused

Piiratud asjaõigused annavad õiguse kasutada või vallata asja teatud ulatuses, ilma et omanikuks saadaks. Näited on servituut, hoonestusõigus ja hüpoteek.

Servituut annab õiguse kasutada teise isiku kinnisasja näiteks teeõiguse kaudu. Hoonestusõigus annab õiguse ehitada ja omada hooneid võõral maal. Hüpoteek on kinnisasjale seatud pant, mis tagab laenu tagasimaksmise.

Asjaõiguste teke ja lõppemine

Asjaõigused tekivad ja lõpevad erinevatel viisidel. Omandiõigus tekib ostmise, kingituse või pärimise teel. Piiratud asjaõigused nagu servituut või hüpoteek tekivad tavaliselt lepinguga ja vajavad sageli registrisse kandmist.

Asjaõigus lõpeb, kui õiguse objekt hävib, leping tühistatakse või õiguse tähtaja lõppemisega. Tehingud, mis puudutavad asjaõiguste lõppemist, peavad olema seaduslikud ja notariaalselt tõendatud juhul, kui tegu on kinnisasjaga.

Võlaõigus

Võlaõigus on tsiviilõiguse haru, mis tegeleb lepinguliste ja lepingu väliste võlasuhete ning kahju hüvitamisega. Oluline on mõista nii lepingulisi kui ka lepinguta tekkivaid võlasuhteid ja nende regulatsiooni.

Lepingulised suhted

Lepingulised suhted moodustavad suure osa võlaõigusest. Neid reguleeritakse peamiselt lepinguga, mis on kahe või enama isiku vahel sõlmitud kokkulepe.

Lepingu sõlmimisel on tähtsad tehingud, milles pooled lepivad kokku tingimustes, vastavalt võlaõigusseadusele ja teistele seotud seadustele. Lepingud võivad olla nii suulised kui kirjalikud, kuid kirjalikud lepingud on tihti eelistatud, et vältida hilisemaid vaidlusi ja kindlustada poolte kokkulepped selgelt.

Lepingute puhul on tähtis ka aegumine. Aegumine tähendab aja möödumist, mille jooksul saab oma nõudeid kohtus esitada. Selleks, et lepingujärgsed õigused säiliksid, tuleb neid nõudeid esitada seaduses sätestatud ajaraamides.

Võlasuhted ilma lepinguta

Lisaks lepingulistele suhetele on olemas ka võlasuhted, mis tekivad lepingu väliselt. Need hõlmavad näiteks tehinguid, mis toimuvad ilma selge lepinguta, kuid toovad kaasa õigused ja kohustused.

Sellised võlasuhted võivad tuleneda erinevatest äritegevustest, tegemata jäänud kohustustest või muudest toimingutest, kus puudub otsene leping. Näiteks võib võlasuhe tekkida, kui üks pool tekitab kahju teisele poolele, kuigi osapoolte vahel puudub konkreetne leping.

Ka sellistele suhetele kehtivad aegumise reeglid, mis määravad aja, mille jooksul saab oma õigusi ja nõudeid esitada.

Võlaõiguse üldpõhimõtted

Võlaõigus tugineb teatud üldpõhimõtetel, mis reguleerivad võlasuhteid. Need põhimõtted hõlmavad õiguste ja kohustuste jaotust, vastutust, ja õiguskaitsevahendeid.

Üks olulisemaid põhimõtteid on lepinguvabadus, mis tähendab, et isikud on vabad lepingulistes tingimustes kokku leppima, välja arvatud juhul, kui see on seadusega vastuolus. Lisaks kehtib heausksuse põhimõte, mille kohaselt peavad pooled tegutsema heas usus ja austades teise poole õigusi.

Võlgade osas on vajalik ka selgus ja täpsus, et vältida vaidlusi ning tagada õiglane ja seaduslik lahendus igas olukorras.

Kahju hüvitamine

Kahju hüvitamine on oluline osa võlaõigusest. See tähendab, et kahju tekitaja peab teisele poolele hüvitama tekitatud kahju.

Olukorras, kus ühe poole tegevus või tegevusetus on tekitanud kahju, on teisel poolel õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on tähtis määratleda kahju ulatus ja suurus nii varalise kahju kui ka mittevaralise kahju puhul.

Lepingu rikkumise korral tuleb arvesse ka seadusjärgsed hüvitamisalused, mis sätestavad kahju hüvitamise viisid ja meetodid.

Võlaõigus ja kahju hüvitamine on lähemalt reguleeritud Võlaõigusseaduses.

Perekonnaõigus

Perekonnaõigus hõlmab abieluõigust, lahutust ja seotud õigusküsimusi ning perekonnaseisuakte. See ala reguleerib perekondlikke suhteid Eestis, pakkudes seadusliku raamistiku, mis kaitseb nii täiskasvanute kui laste huve.

Abieluõigus

Abieluõigus käsitleb abielu sõlmimise tingimusi ja protseduure. Eestis võib abielu sõlmida ainult üks täisealine mees ja naine. Abielu sõlmimiseks tuleb esitada avaldus perekonnaseisuasutusele. Abielu jõustub seaduslikult, kui mõlemad pooled on nõus ja läbivad nõutava protsessi. Samuti on oluline, et abikaasad järgiksid üksteise õigusi ja kohustusi, mis on määratud perekonnaseadusega.

Lahutus ja sellega seonduvad õigusküsimused

Lahutus on juriidiline protsess, mis lõpetab abielu. Eestis võib lahutust taotleda kohus, kui abielu on pöördumatult lõppenud. Olulised küsimused, mida lahutuse raames lahendatakse, on vara jagamine, laste hooldusõigus ja elatis. Lahutusprotsessis osalevad mõlemad pooled ning kohtul on õigus teha otsuseid, mis kaitsevad laste heaolu ja õigusi. Samuti arvestatakse vanemate sissetulekuid ja vajadusi.

Perekonnaseisuaktid

Perekonnaseisuaktid on ametlikud dokumendid, mis kajastavad perekonnaseisu muudatusi nagu sünd, abielu, lahutus ja surm. Neid akte peetakse perekonnaseisuametis. Perekonnaseisuaktid on juriidiliselt siduvad ja vajalikud, et tõendada erinevaid perekondlikke sündmusi. Samuti on nende olemasolu oluline riiklike kohustuste täitmiseks, näiteks elatise määramisel või pärimise korraldamisel.

Pärimisõigus

Pärimisõigus reguleerib, kuidas vara liigub edasi pärast inimese surma. See hõlmab pärandvara, pärimise aluseid ja pärandi avaldumist.

Pärandi avaldumine

Pärand avaldub inimese surma korral, kui tema vara läheb üle teisele isikule. Pärandaja vara ei hõlma ainult materiaalseid esemeid, vaid ka rahalisi vahendeid ja lepingulisi õigusi. Pärandaja isiklikud kohustused, mis tulenevad seadusest, ei ole osa pärandist. Eestis reguleerib pärandiga seotud küsimusi Pärimisseadus.

Pärandi avaldumisel peab toimuma pärandi vastuvõtmine või sellest loobumine. Võtma peab arvesse, et pärimisest võib loobuda ainult teatud aja jooksul pärast pärandaja surma. Loobumine peab olema kirjalik ja järgima seadusega kehtestatud korda.

Pärimise alused

Pärimise aluseid on kaks: seadusjärgne pärimine ja testamendijärgne pärimine. Seadusjärgne pärimine toimub, kui puudub testament või testament ei kata kogu pärandvara. Testamendijärgne pärimine toimub, kui pärandaja on kirjalikult määranud, kellele ja kuidas vara jaotatakse.

Seadusjärgse pärimise korral järgneb pärimiskord sugulussuhetele. Testamendi koostamisel on oluline järgida kehtivaid seadusi, et vältida pärandivaidlusi. 

Pärandvara jaotus

Pärandvara jaotamine võib olla keeruline protsess, eriti kui on mitmeid pärijaid. Ideaalis määratakse pärija(te)le vara proportsioonid vastavalt pärimisseadusele või testamendile. Vara jaotamisel arvestatakse ka pärandaja kohustusi, mis tuleb tasuda enne pärisvarade jaotamist.

Pärandvara hulka kuuluvad kõik materiaalsed ja mittemateriaalsed varasid, välja arvatud need, mis isiklikult seonduvad pärandajaga. Vara jaotamine hõlmab ka võimalikku pärandvara müüki, et jagada saadud tulu pärijate vahel õiglaselt. Vaidluste korral on kohtul viimane sõna.

Äriühinguõigus ja konkurentsiõigus

Äriühinguõigus ja konkurentsiõigus mängivad olulist rolli Eesti majanduse õiglases ja tõhusas toimimises. Äriühingute liigid ja asutamise kord määravad ettevõtluskeskkonna, samas kui konkurentsiõiguse põhimõtted tagavad ausa konkurentsi turul.

Äriühingute liigid ja asutamine

Äriühinguõigus tegeleb äriühingute loomise ja toimimise reeglitega. Eestis on mitmeid erinevaid äriühingute liike, sealhulgas osaühing (OÜ), aktsiaselts (AS), täisühing (TÜ) ja usaldusühing (UÜ). Igal äriühingu tüübil on oma eelised ja piirangud, samuti eraldi registreerimis- ja tegevusnõuded.

  • Osaühing (OÜ) on kõige levinum äriühingu vorm Eestis, kuna selle loomine on suhteliselt lihtne ja nõuab väiksemaid stardikulusid.
  • Aktsiaselts (AS) sobib suurematele ettevõtetele, kus on vajadus kaasata kapitali avalikult.
  • Täisühing (TÜ) ja usaldusühing (UÜ) on vähem levinud äriühingu vormid, mida kasutatakse spetsiifilistes ärimudelites.

Kõikide äriühingute puhul on oluline järgida seaduses sätestatud formaalsusi, nagu asutamislepingute ja põhikirjade koostamine ning äriregistrisse kandmine.

Konkurentsiõiguse põhimõtted

Konkurentsiõigus reguleerib turustabiilsust ja ausat konkurentsi, takistades turu monopoliseerimist ja ebaõiglase konkurentsi praktikaid. Eestis on konkurentsiõiguse alused sätestatud Konkurentsiseaduses.

Konkurentsiõiguse peamised eesmärgid on:

  1. Eri- ja ainuõiguste piiramine, et vältida olukorda, kus üks ettevõtja omab ebaproportsionaalset turujõudu.
  2. Kartellide ja kooskõlastatud tegevuse keelustamine, mis kahjustab tarbijaid kõrgemate hindade ja väiksema valikuga.
  3. Turgude avatus ja mittediskrimineerimine, kindlustamaks, et uued ettevõtted saaksid turule siseneda ja konkureerida võrdsetel alustel.

Tähtis on tagada, et kõik ettevõtjad austaksid konkurentsiõiguse reegleid, et kaitsta tarbijate huve ja toetada majanduse terviklikku arengut.

Rahvusvaheline eraõigus ja Euroopa Liidu õigus

Rahvusvaheline eraõigus ja Euroopa Liidu õigus mõjutavad oluliselt tsiviilõiguse regulatsioone ja praktikad Euroopa riikides. Erilist tähelepanu pööratakse rahvusvahelistele lepingutele ja Euroopa Liidu õigusaktidele, mis suunavad liikmesriikide õigussüsteeme.

Rahvusvahelised eraõiguslikud suhted

Rahvusvaheline eraõigus hõlmab reegleid ja põhimõtteid, mis reguleerivad eraõiguslikke suhteid erinevate riikide vahel. See süsteem tagab, et isikute, ettevõtete ja muude subjektide õigused ja kohustused on selgelt määratletud, sõltumata nende asukohast.

Erinevaid valdkondi, nagu näiteks lepinguõigus ja mereõigus, reguleerivad rahvusvahelised konventsioonid ja lepingud. Näiteks Haagi rahvusvahelise eraõiguse konventsioonid aitavad ühtlustada seadusi ja praktikaid üle maailma.

Sellised reeglid aitavad lahendada konflikte, mis võivad tekkida, kui olukorda mõjutavad erinevate riikide seadused. Rahvusvaheline eraõigus võimaldab paremat õiguskaitset ning tagab õigussüsteemide kooskõla.

Euroopa Liidu mõju tsiviilõigusele

Euroopa Liidu õigus mõjutab märkimisväärselt liikmesriikide tsiviilõigust. EL on alates 2007. aastast Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi liige, mis ühtlustab rahvusvahelise eraõiguse norme.

EL õigusaktid ja määrused reguleerivad näiteks piiriüleseid vaidlusi, kindlustuslepinguid ja pärimisasju. EL õigust rakendatakse otse liikmesriikide õiguskordades, mis aitab tagada ühtseid protseduure ja standardeid kogu liidus.

Selline ühtlustamine aitab vältida vastuolusid ja tagab isikute õiguste kaitse sõltumata nende asukohast Euroopa Liidus. Lisaks toetab see kaubandust ja majanduslikku koostööd liikmesriikide vahel, muutes Euroopa Liidu terviklikumaks ja tõhusamaks.

Menetlusõigus tsiviilasjades

Menetlusõigus tsiviilasjades hõlmab tsiviilhagide esitamise protsessi, tsiviilkohtumenetluse korraldust, pankrotimenetluse aspekte ja Riigikohtu lahendite tähtsust. See õigusharu tagab, et vaidlused lahendatakse õiglaselt ja mõistliku aja jooksul.

Hagi esitamine

Hagi esitamine on protsess, kus isik (hageja) algatab kohtumenetluse teise isiku (kostja) vastu, väites, et tema õigusi on rikutud. Hagi peab olema selgelt sõnastatud ja sisaldama hageja nõudeid, faktilisi asjaolusid ja tõendeid. Lisaks tuleb tasuda riigilõiv ja esitada vajalikud dokumendid. Hagi esitamine on oluline samm, kuna see määrab tsiviilkohtumenetluse alguse ja annab võimaluse õiguste kaitsmiseks.

Tsiviilkohtumenetlus

Tsiviilkohtumenetlus reguleerib, kuidas tsiviilasju kohtus lahendatakse. Eestis hõlmab see maakohus, ringkonnakohus ja Riigikohus. Menetluse jooksul esitatakse tõendeid, kutsutakse tunnistajaid ja osalised saavad oma seisukohti esitada. Tsiviilkohtu ülesanne on tagada, et vaidlus lahendatakse õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Menetluse lõpus teeb kohus otsuse, mis on osapooltele täitmiseks kohustuslik.

Pankrotimenetlus

Pankrotimenetlus algab siis, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita ja esitatakse pankrotiavaldus. Kohus määrab pankrotihalduri, kes juhib pankrotiprotsessi, hindab võlgniku vara jaotamise võimalusi ja kaitseb võlausaldajate huve. Pankrotimenetlus on oluline, kuna see tagab, et võlgniku vara jaotatakse õiglaselt ja võlausaldajate nõuded rahuldatakse seaduse kohaselt. Eestis reguleerib pankrotiprotsessi pankrotiseadus.

Riigikohtu lahendid ja nende tähendus

Riigikohtu lahendid on juriidiliselt siduvad otsused, millel on oluline tähendus tsiviilasjade lahendamisel. Riigikohus on kõrgeim kohtuaste Eestis, ja tema otsused loovad pretsedendi madalamate kohtute jaoks. Riigikohtu lahendite põhjal kujundatakse kohtupraktikat, mis tagab õiguskindluse ja ühtsuse. Nende lahendite analüüs aitab osapooltel mõista, kuidas kohus tõlgendab seadusi ja rakendab neid konkreetsetes juhtumites.

Please enable JavaScript in your browser to complete this form.

Õigusvaldkonnad

Sisukaart